Margit Täht
TURUNDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIJUHT
KIIDUSÕNAD TÄHENDAVAD PALJU! KAKS TUDENGIT LÕID SÜNDMUSE, MIS PANI EESTI NOORED ÜKSTEIST MÄRKAMA.
Kaks tudengit lõid üleriigilise tunnustussündmuse TUNNE, mis toob esile kõrgkoolide säravaimad teod ja inimesed.
Teate seda tunnet, kui keegi ütleb, et sa oled head tööd teinud? Kui keegi märkab, et sa teed midagi hingega lihtsalt sellepärast, et see sulle meeldib? Ma loodan, et vastus oli jah! Aga kui ei olnud, siis las ma ütlen seda sulle ise: „MA OLEN SU ÜLE UHKE!“
Mida tunnustamine inimesega tegelikult teeb?
Tunnustamine paneb inimese end hästi tundma. Mõnda võib see kergelt närvi ajada – seda me teame. Aga mis on selle bioloogiline taust? Ma ei ole kaugeltki bioloogiat ega aju süvitsi õppinud, kuid uurisin välja, kuidas keha reageerib sellele, kui sind märgatakse.
Kui keegi ütleb sulle siiralt „ma olen su üle uhke“, ei ole see lihtsalt kena fraas, vaid see on väga konkreetselt seotud ajukeemiaga: aju tasusüsteem aktiveerub sarnaselt olukorrale, kui sa saaksid rahalise preemia. 2008. aastal ajakirjas Neuron avaldatud uuring näitas, et hea maine ja sotsiaalne heakskiit aktiveerivad sama tasukeskuse mis rahaline tasu.
See tähendab, et ajule on tunnustus sõna otseses mõttes väärtuslik preemia. Hilisemad tööd ajakirjas Frontiers in Neuroscience näitavad, et ka verbaalne kiitus (positiivne tagasiside) suurendab sama süsteemi aktiivsust ja seostub suurema sisemise motivatsiooniga – ajul tekib seos: „See, mida ma teen, on hea, jätka samas vaimus.“
Siiski ei mõju iga kompliment ajule samamoodi. 2023. aasta neurokuvamise uuringus eristati siirast kiitust ja flattery’t ehk tühja meelitust: mõlemad mõjusid positiivselt, kuid siiras kiitus aktiveeris aju tasusüsteemi selgelt tugevamalt. See tähendab, et aju saab üsna hästi aru, kas kiituse taga on päris märkamine ja austus või lihtsalt viisakus, aga just autentne „ma olen su üle päriselt uhke“ on see, mis meie enesehinnangut ja motivatsiooni kõige rohkem toetab.
Kui tunnustus tuleb inimeselt, kellega sul on lähedane suhe, lisandub mängu ka oksütotsiin – hormoon, mida seostatakse sideme, usalduse ja turvatundega. Paarisuhteuuringus leiti, et oksütotsiini manustamine suurendas positiivset suhtlust ja vähendas stressihormooni taset konfliktsituatsioonis. Teisisõnu: kui enne või pärast rasket perioodi on sinu kõrval keegi, kes ütleb „olen su üle uhke, ükskõik milline tulemus oli“, siis see ei ole niisama kiitmine, vaid väga konkreetne bioloogiline stressipuhver.
Märkamine ja tunnustamine premeerivad inimest sõna otseses mõttes.
Aga miks ma sellest üldse räägin?
Minu arvates tehakse seda liiga vähe – alustades elementaarse tänusõna „aitäh“ ütlemisest kuni tunnustamiseni välja. Olen ka märganud, et võõrad inimesed elavad sageli rohkem saavutustele kaasa kui omad sõbrad. Seal võivad mängida rolli mitmed tegurid: kadedus, kartus ja muu selline, aga sellest peaks üle saama. Oma sõpru tuleb alati tunnustada ja elada neile kaasa kogu hingest.
Aga nüüd päriselt tunnustamisest ja tudengiauhindadest. Kolm aastat tagasi otsustasid kaks tudengit, et tuleb luua üleriigiline tudengite tunnustussündmus. Põhjuseks huvi teiste kõrgkoolide ja nende tegemiste vastu. Seejärel panid nad oma tuttavatest ja tuttavate tuttavatest kokku meeskonna ning viisid idee ellu. Nii sai alguse Eesti esimene tudengite tunnustussündmus – Eesti Tudengiauhinnad ehk TUNNE (TU – tudengid, NN – auhinnad, E – Eesti).
Esimesel aastal anti välja 10 Kuldset Ronka ja üks eripreemia. Kategooriates tunnustati nii üksikuid tudengeid, tudengitegusid kui ka tudengiorganisatsioone. Kõige eredamalt mäletan ma Ööhaldjate tunnustamist. Tänaseks on nad oluline osa ööelu turvalisuse ja ühiskonna parendamise juures.
aastal toimus TUNNE teist korda, kuid juba suuremalt. Kaasati ka rahvusvahelisi tudengeid, kes Eestis õpivad, ning galal oli ingliskeelne sünkroontõlge. Anti samuti välja 10 Kuldset Ronka, kuid nominatsioone esitati juba rohkematest kõrgkoolidest ning galal osalesid erinevate kõrgkoolide rektoraadid.
Tudengite tunnustamine on niivõrd oluline, sest aktiivsetest tudengitest kasvavad aktiivsed ühiskonda panustajad. Need kaks tunnustamist on olnud tõesti silmiavavad. Erinevates kõrgkoolides toimub nii palju põnevat, millest enamikul inimestel pole aimugi.
Sel aastal toimub TUNNE kolmandat korda ja tiim koosneb kaheksa erineva kõrgkooli tudengitest. See on täielikult vabatahtlik töö. Kõige olulisem on piisav teotahe ja soov midagi ägedat ära teha.
Olen olnud selles meeskonnas esimesest päevast saati ning saanud olla osa kogukonnast, kus me tunnustame tudengiaktiviste, olles ise tudengiaktivistid.
Ja siis tunnustati meid endid…
Veebruaris toimus Tallinna noorsootöö tunnustussündmus, kus Eesti Tudengiauhinnad 2025 oli nomineeritud kahes kategoorias – Tallinna suured teod noortele ja Tallinna noorte suured teod. Me osutusime laureaadiks kategoorias „Tallinna noorte suured teod“. Olen selle üle endiselt sõnatu.
Kui me meeskonnaga sündmusel istusime ja laureaate lavale kutsuti, kuulsime, kuidas tunnustatud inimesed õnnest lõhkemiseni rõõmustasid. Kui meie nimi valjult välja öeldi, ahhetas terve meie rida. Me ei suutnud seda uskuda. Ka meie projektijuht küsis hiljem, kas oli väga näha, et tal põlv laval kõnet pidades veidi värises.
Me ei ole kunagi TUNNE-t tehes mõelnud enda tunnustamisele, sest see tundunuks nagu iseendale auhinna andmine. Kuid nagu alguses mainisin, tekitas see tunnustus kogu meie tiimile väärtusliku preemia – motivatsiooni teha seda edasi ja veel paremini.
Julgustan kõiki märkama teisi ja ka iseennast. See väike „aitäh“ või kiidusõna võib teise jaoks tähendada niivõrd palju. Meis kõigis on armastust, mida jagada – teeme seda!
Aitäh, kui jõudsid siia lõppu! Märkame ja tunnustame!
