Annmarii Mändmets
TUNNE 2026 Kommunikatsiooni koordinaator ja Sisekaitseakadeemia tudeng
RÄÄGIME ASJAST | ELU PÄRAST GÜMNAASIUMI: KUI PLAAN A KUKUB LÄBI, VÕIB PLAAN B OLLA VEEL PAREM.
Siit tuleb üks lugu sellest, kuidas 2023. aasta kevadel sooritasin riikliku matemaatika eksami ja laususin selgelt: „Ma ei kavatse enam kunagi matemaatikaga tegeleda“. Elul on kombeks sellistele julgetele väljaütlemistele oma vastus anda.
11. klassis otsustasin päevapealt, et nüüd on aeg vahetada gümnaasiumit ja hakata igal hommikul tund aega varem ärkama. Olgugi et mu teekond kooli oli muutunud matkaks, meeldis mulle seal käia. Sõbrad olid iga päev kõrval, nalja sai palju ja minu prioriteediks oli nautida koolipinki.
Õppetöös pingutasin täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kuigi ma ei ole reaalainete inimene, siis andsin matemaatikas endast parima (tulemused ei loe, pingutus on pool võitu!), sest mul oli maailma parim õpetaja. Kunstiajaloos sain ka enda esimese A+, kuna joonistasin õlipastellidega Rimi paberkotile. Kõik sai alati tehtud.
Ühe korra tegin isegi valemiteta füüsika kontrolltöö, mis pani mind sekundiks mõtlema, et äkki minus on hiline geenius tärkamas… See mõte jäi siiski sinnapaika.
Kas maailm saab otsa, kui ma ei lähe edasi õppima?
klassi keskpaigani olin täiesti kindel, et ülikool ei ole minu jaoks. Miks ma peaksin veel kolm aastat õppima? Mind häiris see surve, et noored peavad minema edasi õppima, sest kuidas sa kavatsed muidu elada, AH?!?!
Siis tuli mängu tunne, mida ilmselt keegi veel tundnud on: miks ma pean midagi tegema, kui ma isegi ei tea, mida ma teha tahan? See mõte oli sama konarlik nagu too periood ise. Sirvisin erinevaid erialasid ja iga hetkega mõtlesin aina rohkem, et võib-olla oleks pidanud vabal ajal veidi rohkem matemaatikaga tegelema.
Tol hetkel otsustasin proovida ainult ajakirjanduse erialadele. Siis tuli mängu suurejooneline saatus, kes kirjutas minu teekonna täiesti ümber, sest ühe kooli meili ma ei saanud kätte ja teises jäin pingereas joone alla.
Kas nüüd saigi siis maailm otsa?
Ei saanud. Minu ette sattus üllatuskülaline vaheaasta. See on periood, mis on samal ajal ääretult keeruline, aga teistmoodi lihtne. Ise enda aja boss ja teed, mida süda parasjagu soovib.
50% ajast veetsin aega enda mõtetega, küll ma olin maha jäänud teistest ja täitsa loll mis loll. 50% ajast sai minust umbes viieks korraks harrastussportlane, kes suurest raevust jooksmas käis ja oma CV-d 89 korda ümber kirjutas.
Olin pidevalt segaduses, sest ma ei teadnud, mida eluga teha. Lõpuks otsustasin seda aega lihtsalt nautida, sest ma sain olla pidevalt pere seltsis, hängida oma pisikese vennaga päevast päeva ja lõunapausidel vanaemaga jutustada. Tagantjärgi mõeldes selline vabatahtlik töö hängimiseks. Hängimine läks vahepeal nii kaugele, et sõitsin parimale sõbrannale Miamisse külla, soovitan!
Sain aru, et õiget ega valet valikut ei eksisteeri
Üheks hetkeks on hängitud küll ja tänavatele hakkavad ilmuma uuesti ülikoolide sisseastumise reklaamid. See oli esimene kord, kui ma vaatasin neid mõttega, et ma ei pea ülikooli uuesti proovima, aga tahan. Selle vaheaastaga sain aru, et õiget ega valet valikut ei eksisteeri.
Seekord olin ma veidi targem ja proovisin kastist välja mõelda. Katseid tegin mitmele erialale ja ühel hetkel olin enda saatuses kindel – soovisin õppida valguskujundust. Ootamatult juhtus, aga nii, et ma sain sisse tolli ja maksunduse erialale Sisekaitseakadeemias, koos enda parima sõbrannaga. Ootamatu on ehk isegi vähe öeldud, sest aasta tagasi ma ei oleks endast kunagi selle eneseusu üles leidnud, et üldse proovida.
Aasta tagasi ei olnud valikut, nüüd aga mitu
Kas teha midagi, mida hing ihkab, või panna end täiesti proovile? Otsus ei olnud lihtne, aga sisimas teadsin kohe SAISi (toim.– sisseastumise infosüsteemis) sõnumit nähes, et Sisekaitseakadeemia saab olema minu koht järgmiseks kolmeks aastaks.
Mõne jaoks võib see tunduda veider, et sellist olukorda nii sügavalt analüüsida, aga väga heasse ülikooli sisse saada on suur kompliment. Vestlusele minnes lubasin endale ainult üht – ma jään iseendaks. Suutsin isegi veidi nalja visata.
See kogemus õpetas mulle, et ennast ei tohi kunagi pisemaks teha. Iseloom ja ausus on sageli need, mis edasi viivad.
Vaheaasta oli vajalik, et leida sisemine enesekindlus. Lugematud vestlused lähedastega küsimusel „mida ma siis tegema peaksin?“ jõudsin lõpuks ühe vastuseni – ma ei tea veel pikalt. Vahepeal tuleb lihtsalt pea ees vette hüpata.
Minu ema ei uskunud mitu päeva, et sellele erialale sisse sain, aga täna on ta mu suurim fänn, isegi kui ta ei saa päris täpselt aru, mida ma õpin. Aasta aega ilma reaalsete kohustusteta mõistsin, et ülikool võib olla viis eneseväljenduseks ja arenemiseks, et kindlustada enda vundamenti. Palju raskem on mitte midagi teha ja lihtsalt olla.
Kas ma tegin õige valiku?
Õiget ja vale ei pruugi eksisteerida, aga sel hetkel oma elus tegin 100% õige otsuse. Aastaga olen omandanud vajalikke teadmisi, leidnud uusi sõpru, kogenud ägedat suvetööd ja mis peamine – olen uhke enda üle!
Peale gümnaasiumit tasub hakata tegema asju iseenda jaoks. Ja ära kunagi ütle „mitte kunagi“, sest matemaatika on nüüd minu eriala parim sõber, juhhei!
Tuleb välja, et ülikool on vahva. Jah, teadmisi ja tarkust tuleb uksest ja aknast. Samal ajal saan kogemusi, mida mujalt ei saa. Ülikoolis kasvab inimene vist inimeseks, vähemalt selline tunne on jäänud. Võti on olla avatud ja valmis erinevaid seiklusi kogema. Ja pealegi ei jää elus mitte midagi tegemata. Ei jää ka midagi tegemata, kui keegi ülikooli ei otsusta minna, aga kui see võimalus tekib, siis tasub proovida!
Ja kõige toredam on seda teekonda läbida koos parima sõbraga.
